Peipsimaa ökosüsteemi teenused ehk ökohüved

Peipsimaa sibulakasvatud on nii varustav hüve kui ka kultuurihüve.  

Sibulakasvatus hakkas Peipsimaal, eelkõige vanausuliste külades, laialdaselt arenema 19. sajandi keskel, kui kohalikud inimesed hakkasid kasvatama Venemaal Penza oblastis Bessonovka külas aretatud sibulasorti. Bessonovski sibulasort kohanes siinsetes tingimustes hästi ja hakkas kohalikes tingimuses andma suuri ja stabiilseid saake.  

Peipsi sibula kasvatustehnoloogia on juba osa piirkonna pärandkultuurist. Peipsi sibulat kasvatakse mahedalt ja samas on see aastasadu viljeletud süsteem ka jätkusuutlik. Sibulat kasvatatakse kõrgpeenardes, sest sibul ei taha liigvett, küll aga niiskust. Kuna Peipsi ääres on tegemist vana järvepõhjaga, kus on kõrge põhjavesi, siis tagavad just kõrgpeenrad kõige paremad kasvustingimused. Nii nagu aastasadu tagasi, nii visatakse ka praegu kõrgpeenrad valmis labidaga. 

Allikas: https://visitsouthestonia.com/peipsi-sibul-eriline-ja-omaparane-kultuuriparand/

Peipsi järvega seotud legendid ja lood on kultuurihüve.

Eesti maastik ei ole nii suurejooneline ning selle "kujundamisega" olevat hakkama saanud vaid Kalevite perekonna liikmed. Räägitakse, et vanal hallil ajal olnud Eesti tasane nagu pannkook. Pere pesamunast, Kalevipojast, kasvas nõnda kange sell, et terve Eesti on tema tegutsemise jälgi täis.

Ka Peipsi järve tekkimisele peame legendide järgi võlgnema tänu Kalevipojale. Nimelt käinud naabrid tihti meie mail rüüsteretkedel. See tüüdanud rammumehe lõpuks ära. Löönud labida maasse ja kaevanud kahe riigi vahele suure ja laia kraavi. See valgunud vett täis ja Peipsi järv olnudki olemas. Mulla, mis maapõuest välja tuli, kandnud Kalevipoeg korralikult Lõuna-Eestisse laiali. Sellepärast seal nii palju künkaid ja kupleid ongi.

Allikas: https://miksike.ee/documents/main/lisa/2klass/2joostes/kuidas.htm

Jäälahing oli 13. sajandil, 5. aprillil 1242 Eestimaad ja Venemaad eraldava Peipsi järve jääl Varesekivi lähedal Lämmijärve idakalda juures toimunud relvakonflikt Tartu piiskopkonna, Liivi ordu ja Novgorodi vürsti Aleksander Jaroslavitši juhitud Novgorodi vabariigi sõjasalkade vahel.

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%A4%C3%A4lahing

Veetransport on abiootiline kultuuriline teenus, mida Peipsi järv pakub.  

Tiiburid ehk Raketa-tüüpi kiirlaevad sõitsid Peipsi

Raketade – eesti keeles siis rakettide –sõidukiirus oli Peipsil 60–65 km/h. oli siis iga päev võimalik sõita kiirlaevaga Pihkvasse. Sõitu alustati Tartust kell 8hommikul. Algselt olid peatused Praagal (nõudmisel), Piirissaarel, Samolvas, Mtešis ja Pihkvas, aja jooksul kukkuski Mtešja hiljem ka Samolva ära, samas mõned korrad nädalas tegid laevad sissepõike Värskasse. Raketasid kasutati ka 1-2päevastel tellitud reisidel. Populaarseim reisisiht oli siis Pihkva, kuid käidi ka mujal Peipsiäärsetes sadamates, näiteks Rannapungerjal. Esimene Tartu tiibur ehk Raketa 1ehitati Feodossias 1963. aastal, järgmise aasta suve hakul jõudis ta Tartusse. Viimased sõidud tegi see Emajõel1989. aasta 

Allikas: http://www.militaar.net/phpBB2/images/joelaevad.pdf

Mulla orgaanilise aine teke on ökosüsteemi hüve, mis kuulub tugihüvede gruppi. Mullateke (teisisõnu ka pedogenees) on füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste protsessid kompleks, mille käigus kivimid murenevad ja moodustavad mulla anorgaanilise osa ning bioloogiline materjal laguneb ning moodustab mulla orgaanilise osa.

Mulla teket mõjutab peamiselt kliima (sealhulgas sademed, temperatuur, tuul), aga ka lähtekivimite omadused, pinnase reljeef, taimed, seened ja bakterid. Mulla orgaaniline aine ehk huumus tekib maapinnale ladestunud erineva lagunemisastmega puuvarisest (okkad, lehed, käbid) ja taimejäänustest ehk kõdust. Huumus on toiduks nii taimedele kui ka mulla elustikule.

Allikas: https://www.taskutark.ee/m/mulla-teke-ja-areng/

Allikas: https://www.tartu.ee/sites/default/files/research_import/2020-04/Lisa%202.%20Vesikonna%20ajalugu.%20A.Adamson.pdf

Emajõgi (Suur-Emajõgi) on üks Eesti suurimaid jõgesid; pikkus 101 km, jõgikond koos Võrtsjärve vesikonnaga 9960 km² (sellest 98 km² Lätis), vooluhulk keskmiselt 71,8 m³/s. Jõe laius on 20–145 m, suurim sügavus 11 m (suudmes kuni 18 m), kogulang 3,5 m, voolukiirus keskmiselt 3,7 km/h. Suur-Emajõgi algab Võrtsjärve kirdenurgast Rannu-Jõesuust, suubub Praagal Peipsisse.

Võrtsjärvest Kärevere sillani (40 km) on jõgi looklev ja soodirikas (vanajõed). Ülem- ja alamjooksul voolab jõgi soistel madalikel, keskjooksul lookleb ürgorus (oru laius Tartu kohal 1 km, mujal enamgi, sügavus kuni 20 m). Ülem- ja alamjooksul laiub soid ja heinamaid (luhti), mis suurvee ajal on vee all. Suurvee ajal esineb üleujutusi ka Tartu linnas. Veetase Emajões võib aastas kõikuda 1,2–2,6 m.

Võrtsjärvest Tartuni jääb 57 km ja Tartust Peipsini 43 km.

Allikas: https://www.kalapeedia.ee/4261.html

Sibul ja küüslauk on varustavad hüved, mida pakub viljakas muld.

Nii harilik sibul kui ka küüslauk kuuluvad laukude perekonda ja on kogu maailmas hinnatud köögiviljataimed ning asendamatud toiduvürtsid. Toiduks tarvitatakse nii mullas arenevat sibulat kui ka rohelisi lehti.

Mõlema köögivilja kasvatamise ajalugu on väga pikk. Juba antiikajal kasutati mõlemat taime ka ravimina. Näiteks indiaanlased kasutasid küüslauku vastumürgina maohammustuste korral, egiptlased tõmmisena, hiinlased vererõhu langetamiseks ja keskaegses Euroopas raviti sellega koguni muhkkatku. Tänapäeval kasutatakse sibulat ja küüslauku rahvameditsiinis peamiselt külmetushaiguste raviks või hingamisteede vaevuste leevendamiseks.

Allikad:

https://kodus.ee/artikkel/siiruviiruline-sibul-millist-kasvukeskkonda-eelistab-harilik-sibul

Kuivadel sibulatel lõigatakse pealsed, jättes külge 3 – 5 cm pikkused tüükad. Vaniku punumiseks võetakse parajalt pikk nöörijupp, mille lahtised otsad sõlmitakse kokku. Nöör kinnitatakse mõne konksuga näiteks kuuri seinale. Esimene sibul kinnitatakse nöörist tehtud silmusega nööri otsa. Kõik järgmised sibulad punutakse nii, et iga järgmine sibul paigutatakse allapoole jäävatesse vahekohtadesse ja sibulapealsetega tehakse tiir ümber nööri. Põhimõtteliselt toimub sibulavaniku punumine samuti nagu võilillepärja punumine.

Allikas: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=targutalita20150827.2.3.1

On veel teine võimalus sibulavaniku punumiseks. Vaata YouTube videot:

https://www.youtube.com/watch?v=_Mz2yfs4Vjk

https://www.youtube.com/watch?v=dDdgER8TYtI

See väikest kasvu lõheline vajab eluks jahedat hapnikurikast vett ning marja haudumiseks viit kuni kuut kuud püsivat jääkatet.  Väikesekasvuline tähendab, et Eesti tingimustes kasvab rääbised kuni 22 cm pikkuseks ning nende keskmine kaal on 90 grammi.

Rääbis on parvekala, kes hoidub avavette, põhjast kõrgemasse veekihti. Toitumiseks eelistab ta suuremaid zooplanktoneid, aga ka putukate vastseid ja väikesi kalamaime.

Eesti vetes on rääbist leitud eelkõige Peipsist, aga ka Võrtsjärvest, Ülemistest ja Saadjärvest.

Allikas: http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel39_5.html

Rääbis on hinnatud ja maitsev söögikala. Rääbisest maitsvate toitude valmistamiseks retsepte leiate siit: https://nami-nami.ee/retsept/18095/praetud_raabised

Peipsi järve saagikus on vähenenud viimase 170 aastaga enam kui neli korda.

Kala pole küll järvest kadunud, kuid liigilises koosseisus ja eri kalaliikide suhtelises arvukuses on toimunud ulatuslikud muutused, selgub hiljuti ilmunud teadustööst.

Suuremad muutused leidsid aset juba 1930. aastatel, mida on seostatud veetaseme järsu alanemisega.

Keskmiselt püüti sel kümnendil hektari kohta kala 33 kilogrammi.

Eeskätt on läinud kõige kehvemini külmaveelistel kaladel, nagu Peipsi siial, rääbisel, lutsul ja tindil.

Nad nõuavad suhteliselt puhast hapnikurikast vett. Kui vee temperatuur on juba pikalt üle 20 °C, hakkab arvukus vähenema.

Vahepeal veidi taastuda jõudnud rääbise asurkonda räsivad kuumalainete ajal suvised vetikaõitsengud.

Jääkatte puudumisel jääb nende mari tormide meelevalda, langeb eelmise aasta vetikaplöga sisse ja sureb.

Arvukuse taastumist soosib samas liikide lühike eluiga, mis on näiteks tindil 1–2 ja rääbisel 4–5 aastat.

Nii 2019kui 2020.aastal vähenes Peipsi järve rääbisevaru.

Järve rääbisevaru põhiosa moodustavad endiselt 2016.aastal sündinud kalad, 2017. ja 2018. aasta põlvkonnad puuduvad, 2019. ja 2020. aasta põlvkonnad on vähearvukad.  

Allikas: http://www.vabaeestisona.com/index.php/eesti-uudised/11746-peipsi-jaerv-on-muutunud-170-aastaga-kordades-kalavaesemaks.html  

https://www.envir.ee/sites/default/files/peipsi_ii_vahearuanne_2020.pdf

Harrastuspüük 

Harrastuspüük on kultuuriline hüve. See on hobitegevus ning paljude jaoks on see parim võimalik puhkus ja ajaviide. See on hobi, mida saab harrastada ainult looduses, veekogu peal või ääres. 

Oluline on teada, kus, millal ja milliste vahenditega tohib harrastuskalastaja kala püüda. Harrastuspüügil saadud saaki ei ole lubatud müüa ega osta. Püütud kalad on mõeldud üksnes püüdja toidulauale.

Harrastuspüük on üldjuhul tasuline.

Jõhvikal käimine aga ka teiste marajde korjamine nt nagu murakate korjamine ei ole ammu enam ainult lihtsalt marjade korjamine. Vajadusel võib marju osta ju turult või kauplusest.

Jõhvikalkäik on midagi palju enamat. See on ühelt poolt enese proovilepanek, kuna minna tuleb sohu - täiesti erinevasse kohta võrreldes igapäevaeluga. See on võimalus viibida üksi või heade kaaslastega väljaspool oma tavarutiini. See on aeg iseendale ja iseendaga. Võimalus võtta aeg maha ja rahustada närve tasuta värvi-, aroomi- ja osooniteraapiaga. Boonuseks mõõdukas kehaline koormus.

Emajõe-Suursoo on üks hinnatud jõhvikasoo. Soo pindala on 13 000 ha. Soostiku kaitseks on moodustatud Emajõe-Suursoo maastikukaitseala. Soostikust 85% on madalsoo, kus turbakihi paksus on kuni 5,8 m.

Emajõe-Suursoo on tekkinud Emajõe delta ümbrusesse, mis on Eesti suurim delta. Seal leidub puutumatut loodust ja palju metsloomi. Emajõe-Suursoo on Eesti suurim soostik, kus paikneb ka palju järvi. Järved paiknevad Tartu maakonnas Emajõe suudme soostunud madalikul, Peipsi tavalisest tasemest vaid veidike kõrgemal. Peipsi veetaseme tõusu korral tungib Peipsi vesi järvedesse. Järvi ümbritsevad laialdased jõhvikasood - läänes Ahja jõeni ulatuv Suursoo, Kalli järvest ida pool Peipsini ulatuv raba. Järvede pindala on viimastel aastatuhandetel seoses Peipsi pealetungiga uuesti suurenemas. Kevadise suurvee ajal moodustavad järved Peipsiga ühise veevälja.

Allikad:

http://www.eestigiid.ee/?SCat=38&CatID=0&ItemID=792

https://et.wikipedia.org/wiki/Emaj%C3%B5e-Suursoo

Kas teadsite, et jõhvikamarjad kasvavad puittaimede küljes. Jõhvikataim on tegelikult kääbuspõõsas kuigi tema välimusel pole midagi ühist põõsaga, pigem sarnaneb see liaanile. Aga nii see on. Jõhvika peened, paremal juhul vaid paari millimeetri jämedused varred on esimesel aastal rohtsed, kuid teisel eluaastal puituvad.

Tõukekelgumatk on lahe, lõbus ja loodusõbralik vabaõhutegevus, mis sobib igaks vanuses inimesele. 

Kaasaegne tõukekelk on arendatud klassikalisest soome kelgust. Võrreldes oma „esiisaga“ on tänapäevane tõukekelk tunduvalt kergem, kiirem ja paremini juhitav. Lisaks veekogude jääl liikumisele on neid võimalik kasutada ka kinnisõtkutud lumel, kus paremaks libisemisemiseks paigaldatakse raudjalastele alla plastikust lumejalased. 

Kui endal niisugust tõukekelku ei ole, siis nende renti pakuvad erinevad loodusturismiettevõtted. Samast saab tellida ka korraldatud tõukekelgumatka.

Hüdroenergia ehk vee-energia on mehaanilise energia liik, mis vabaneb vee vabal langemisel Maa raskusjõu mõjul. Hüdroenergiat on võimalik kasutada kas mehaanilise energiana (näiteks viljaveskid) või muundada see elektrienergiaks.

Narva jõel asub Venemaa halduses oleva Narva HEJ, mis rajati 1955. aastal. HEJ võimsus on 125 MW ja aastane toodang 640 GWh. Vastavalt rahvusvahelistele tavadele jaotatakse piirijõgedel töötavate HEJ-de toodang riikide vahel võrdeliselt, võttes aluseks nende territooriumil asuva valgala pindala osa. Narva jõe valgalast paikneb umbes üks kolmandik Eesti territooriumil, seega võiks Eesti riigil olla õigus kolmandikule Narva HEJ toodangust.

Allikas: http://weskiwiki.veskivaramu.ee/index.php?title=Narva_h%C3%BCdroelektrijaam

Peipsi teadusliku uurimuse algatajaks oli mitmekülgne loodusteadlane Karl Ernst von Baer (1792–1876). Viis Baeri kalanduslikku ekspeditsiooni Peipsile ja Läänemerele (1851–1852) panid aluse kalabioloogilistele uurimustele Venemaal ning tähendasid ka esimeste looduskaitsemeetmete kasutuselevõttu Vene impeeriumis. 

Baer ei piirdunud teooriaga, vaid rakendas loodusteadusi praktikas. Seepärast  seadis Baer 1851. aasta talvel Peterburi Teaduste Akadeemias üles oma kandidatuuri ekspeditsioonijuhi kohale Peipsi järve ja Läänemere kalandusolukorra uurimiseks.

Ekspeditsiooni tagamaaks oli 1848. aastal Liivimaa kuberneri aastaaruandes ülestähendus Vene riigivarade ja kolooniate ministeeriumile, et juba aastaid on kalasaagid Peipsi järves ja Läänemeres vähenenud. Selle põhjuseks pidas kuberner kalameeste liiga peenesilmalisi võrke, mis hävitasid kalade järelkasvu. Ministeerium määras ühe ametniku küsimusega tegelema, kuid see ei saanud ülesandega hakkama. Siis pöördus minister Pavel Kisseljov abipalvega Peterburi Teaduste Akadeemia poole. Ekspeditsioonijuhi kohale kandideerisid Baer ja tema noor kolleeg Alexander Theodor von Middendorff.

Baeri ekspeditsiooniplaan lähtus põhimõttest, et uurida tuleb Peipsi kalandust kõikidel aastaaegadel.

Peipsi tint on meritindi järvevorm. Eesti keeles ka koerusk, kooruska, netki, till, tindikala, tint. Neile on iseloomuliku värske kurgi lõhna tõttu kutsutakse neid tihti ka "kurgikaladeks". 

Peipsi tint on meritindi mageveeline kääbuskasvuline lähisugulane. Keha väga sale, üsna läbipaistev. Silmad suuremad kui meritindil. Värvus hallikaskollane, meritindi omast pisut heledam. Isastel kudemisajal peas ja seljal nõrk helmeskate. Tindile on iseloomulik tugev värsket kurki meenutav lõhn.  

Peipsi tint elab Läänemere valgla järvedes ja veehoidlates, samuti Petšora ja Volga valglates. Eestis püsivalt Peipsi järves, kust satub aeg-ajalt ka Narva veehoidlasse, kuid seal arvatavasti ei koe.  

Peipsi tint on parvekala, hoidub kalda lähedale vaid kudemisajal.

Peipsi suures põhjapoolses osas (nn. Suurjärves) saavad nii isased kui ka emased suguküpseks ühe-kaheaastaselt (L 5-11 cm) ja 1-4 g raskuselt, lõunapoolses Pihkva järves (kus kasvab kiiremini) mõneti varem, põhiliselt aastaselt (7-10 cm, 2,5-3 g). Reeglina koeb vaid kord elus. Vähesed kiirekasvulised isendid elavad kauem (3-4 aastat, 12-17 cm, 10-30 g) ja koevad korduvalt. Kudemine algab kohe pärast jääminekut (4-7 ºC), Pihkva järves tavaliselt aprilli teisel poolel.

Peipsis olnud tint üks tähtsamaid töönduskalu, aastasaak tavaliselt 1500-3500 t (kuni kolmandik kalade kogusaagist). Venemaa poole tindisaak on Eesti poole omast tavaliselt 2-3 korda suurem.

Ülivarase suguküpsuse ja lühikese eluea tõttu arvukus ja saagid äärmiselt kõikuvad, olenedes eelkõige kudemistingimustest.

Mõnel korral (nt 1972. a.) on tindivarud saanud rängalt kannatada järve madala veeseisu, kestvalt kuuma ja tuulevaikse ilma ning tugeva veeõitsengu koosmõjul tekkinud hilissuvise öise ummuksisse äämise tagajärjel. Arvukust vähendavad ka röövkalad (eriti koha ja ahven), kellele tint on tähtis toiduobjekt.

Allikad:

https://www.kalapeedia.ee/3782.html

http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/tint2.htm

Paadikanalid on Peipsi järve kultuuriline hüve. 2019 aasta uuringu põhjal on kokku loendatud Peipsi järvistus ja Emajões (Kärevere sillani) 238 paadikanalit, millest 211 on praegu kasutusel ning 27 kasutusest välja langenud eelkõige seetõttu, et ühendus jõe või järvega on täis settinud.

Peipsiäärsed paadikanalid toetavad olulisel määral kalandust kui traditsioonilist elulaadi selles piirkonnas ja aitavad arendada turismi. Peipsiäärsete paadikanalite rajamise vajadus on põhjustatud eelkõige järve kinnikasvamisest ja veepiiri taganemisest. Enamike paadikanalite funktsiooniks pole mitte uute randumiskohtade tekitamine, vaid ajalooliste randumiskohtade säilitamine ja taastamine.

Peipsiäärsete paadikanalite säilitamine nõuab regulaarset süvendamist.

Paadikanalitega seotud negatiivseks asjaks on see, et need killustavad Peipsi kaldajoone selliselt, et ei võimalda mööda kallast jalgsi matkamist.

Kasvuhoonegaasid (KHG) on Maa atmosfääris olevad gaasid, mis põhjustavad kasvuhooneefekti, kuna takistavad soojusenergia lahkumist Maalt maailmaruumi pikalainelise soojuskiirgusega. Maapinnalt kiiratud soojuskiirgus neeldub atmosfääris KHG-des ning kiiratakse uuesti atmosfääri. Nii ringleb osa pikalainelisest kiirgusenergiast maapinna ja atmosfääri vahel, energia ärakanne planeedilt väheneb ja atmosfääri temperatuur suureneb.

99,5% atmosfäärigaasidest moodustavad kolm gaasi, lämmastik (N₂), hapnik (O₂) ja argoon (Ar), mis kasvuhooneefekti ei põhjusta. Maa atmosfääris olevad kasvuhoonegaasid on olulisuse järjekorras: veeaur (H₂O), süsihappegaas (CO₂),naerugaas (N₂O), metaan (CH₄) ja osoon (O₃).

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Kasvuhoonegaasid

Vanausulised (vene keeles староверы, старообрядцы) on 17. sajandil Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine.

Vanausulised tulid Eestisse (sel ajal Rootsi) põhiliselt mööda kolme teed – Räpina kaudu, Oudova rannast üle Piirissaare ja läbi Alutaguse metsade.⁴ Põhiliselt tuldi Vitebski ja Novgorodi kubermangust, ka Pihkvamaalt. 1710. aastal rajasid vanausulised-fedossejevlased Võhandu jõe äärde Räpina mõisa maadele skeedi (kloostri).

18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust, peamiselt pomoorlased ja fedossejevlased. Ehitati mitmeid palvemaju, kaasa toodi kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühendus saadeti laiali 1940. a. ning taastati alles 1995. a Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu nime all (lisainfo: www.starover.ee ).

Allikad:

https://www.kul.ee/et/vanausulised

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/eesti-vanausulised-nende-kombed-ja-keel/

Fossiilkütused on taastumatud maavarad, nagu näiteks nafta, maagaas, põlevkivi, turvas jne.  Põletades energia saamiseks fossiilkütuseid eraldub atmosfääri süsinik, mis muidu oli ladestatud fossiilsetesse maavaradesse. Eestis on suuremaks kasvuhoonegaaside tekitajaks põlevkivi. Põlevkivi on Eesti seni kasutatud energiaallikatest üks peamisi, mistõttu oleme ka maailmas CO₂ heite poolest inimese kohta esirinnas.

Rohkem infot: https://www.kliimamuutused.ee/pohjused-ja-tagajarjed/pohjused/fossiilkutuse-poletamine