Peipsimaa veebiviktoriin

Peipsi on suurim piiriülene järv Euroopas, millest 44% kuulub Eestile ja 56% Venemaale. Peipsi koosneb kolmest osas: Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvest.

Euroopa suurimad järved asuvad Läänemere ümbruses. Järjestus alates suurimast: Laadoga, Äänisjärv, Vänern, (Saimaa), Peipsi.

Selle üle, kas Saimaa on hiiglaslik järv või väiksematest järvedest koosnev järvistu, vaieldakse siiamaani. Ühesugune veetase Saimaa osajärvedes annab siiski võimaluse pidada neid osajärvi üheks suureks järveks.

Looduslike rekordjärvedega on pindala poolest võrreldavad veel Volga jõel asuvad Kuibõševi ja Rõbinski veehoidla.

Peipsi vesikond – koos Peipsiga 47 815 km² – jaotub Venemaa, Eesti ja Läti vahel (vastavalt 27 264, 16 240 ja 4311 km²), ligi 57% valgalast moodustab Velikaja ja 22% Emajõe jõgikond; kokku suubub Peipsisse 237 jõge, oja ja kraavi (arvestamata Velikaja ja Emajõe suudmeharusid), Eestis 41. Välja voolab ainult veerohke Narva jõgi.

Setumaa (setu ja võru keeles Setomaa) on setude asuala Eesti kaguosas ja sellega piirneval Venemaa territooriumil. Setumaa hõlmab Võru maakonnast Setomaa valla ning osa nendega piirnevaid Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajooni külasid.  Setude üldarv on ligi 10 000. 

Setumaa ajalooline ja vaimne keskus on läbi aegade olnud Petseri. Praeguseks Setumaa keskuseks peetakse Värska alevikku.

Setusid elab lisaks Kagu-Eestile ka Tallinnas, Tartus jm.

Allikas:  https://et.wikipedia.org/wiki/Setud

Vanausulised (vene keeles староверы, старообрядцы) on 17. sajandil Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine.

Esimesed vene vanausulised asusid Peipsi läänerannikule Mustvee ja Kallaste piirkonda 17. sajandi lõpus. 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster. 18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust, peamiselt pomoorlased ja fedossejevlased. Ehitati mitmeid palvemaju, kaasa toodi kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid. Eestimaa Vanausuliste Koguduste Ühendus saadeti laiali 1940. a. ning taastati alles 1995. a.

Vanausuliste taassünd algas 1991.a. Eesti taasiseseisvumisega. Peipsi-äärsetes koolides hakati vanausuliste lastele õpetama kirikuslaavi keelt ja usuõpetust. Kolkjas ja Varnjas avati vanausuliste kultuuripärandit tutvustavad koduloomuuseumid. Korraldatakse rahvarohkeid kirikupühi Mustvees, Kallastel ja Piirissaarel. 2000. aasta 1. jaanuari seisuga oli vanausulisi Eestis ligikaudu 5000 inimest.

Tänapäeval on Eesti Vanausuliste Koguduste Liidu liikmeteks 10 kogudust. Neist üheksa on pomoorlaste (Tartu, Tallinna, Mustvee, Kükita, Kallaste, Suur-Kolkja, Kasepää ja Piirissaare kogudus) ning üks fedossejevlaste kogudus (Väike-Kolkjas). Rajaküla fedossejevlaste kogudus ei kuulu Liidu koosseisu. Tänapäeval on kohane vaadelda vanausulisi kui etnilis-konfessionaalset ühtset rahvusgruppi oma ajaloo, kultuuritraditsioonide ja murdekeelega. Paljud identifitseerivad end vanausulistena pigem põlvnemise kui usutunnistuse järgi.

Vadjalased on läänemeresoome keelkonna lõunarühma kuuluvat keelt kõnelev läänemeresoome rahvas.

Traditsiooniline vadjalaste asuala Vadjamaa on olnud Ingeris Lauga jõe ümbruses üsna Eesti idapiiri lähedal.

Tänaseks on vadjalasi alles jäänud vähem kui sada inimest.  

Vadjalaste ajalooline asuala oli praegusest oluliselt laiem. Siiski polnud see ühtne, külad olid hajutatud ja nende vahel elas teisigi rahvusi (ingerlasi, isureid ja venelasi). 

Lõuna-Eestis on matusekomme, mille kohaselt lõigatakse surnud inimese mälestuseks puu koorele rist, et tema hing ei naaseks ega jälitaks kedagi. Nii võib Rosma küla kalmistu lähedalt metsast leida umbes 200 sellist puud.

Tavaliselt viiakse rituaal läbi nii: teel kalmistule peatub matuseprotsessioon kindla puu juures ja surnu järeltulija lõikab koorele risti. Mõnes piirkonnas saab risti lõigata ainult ühele puule, mida kasutab kogu kogukond, teistes kohtades on igal perel oma puu, nii et kõik pereliikmed saavad omal ajal jälje oma sugupuu puule. Samuti on mõnes piirkonnas kombeks rist lõigata männipuule, kui suri meesterahvas, ja kuusepuule, kui suri naisterahvas (mõnikord kasutatakse tamme ja kaske).

Kangaste sinetamisel ja trükkimisel on Peipsiäärses Kolkja külas juba pikk ajalugu. 19. sajandil tegutses Kolkjas käsitöömeistrite - kangatrükkalite pere Prostatov. Peamiselt tehti sini-valgemustrilisi indigoga värvitud kangaid. Peipsi-äärsetes külades siniste kangaste meistreid nimetati sinilnikuteks. Kangatrükipäeva nimetatakse sealkandis Naboikapäevaks.

Kangaste käsitsi trükkimine seisnes selles, et mustrite ja kujundite saamiseks kasutati reservainet, mis kanti kangale trükipakkudega, vahendas. Linasele kangale kanti reservaine ja seejärel värviti kangas indigovärvis siniseks ja siis töödeldi seda veel happega natuke ja nii ilmusid välja valged mustrid.

https://www.sibulatee.ee/en/events/naboyka-fabric-print-day/

Kodavere murrak kuulub idamurde alla, mis omakorda on osa põhjaeesti murretest. Murdealaks loetakse ajaloolise Kodavere kihelkonna põhjaosa (piki Peipsi rannikut Omedust Kodavere külani, sisemaal Assikvere, Pala, Savastvere jt külad). Kihelkonna lõunaosas kõneldi Kodavere Kavastu murrakut, mis kuulub lõunaeesti murderühma Tartu murde alla. Üleminek ühest murdest teise on siin järkjärguline ja kindlate piirideta. Seetõttu on hoolimata väiksest murdealast murdeerinevused põhja- ja lõunaosas üsna suured. Välja pole kujunenud ka ühtset kirjakeelt. Murrakule on iseloomulik pehme hääldus ja vadjapärased jooned.

Praegu kõneleb Kodavere murrakut igapäevaselt mõnikümmend inimest, reeglina vanemast põlvkonnast. Nende jaoks on kõdavere kiil olnud esimene keel. Oskajaid, kes murrakut igapäevaselt ei kasuta, on siiski rohkem. Iseloomulik on, et murrak on paremini säilinud ja kasutusel püsinud just murdeala põhjaosa külades. Küll aga ei saa rääkida murraku püsimisest, kuna vanemad pole seda lastele n-ö kodukeelena juba mõnikümmend aastat õpetanud. Siiski võib 21. sajandi alguses tänu murrakut oskavate entusiastide tegevusele täheldada kasvavat huvi kodavere kiäle vastu. Murrakut püüavad elus hoida ja tutvustada eeskätt inimesed, kellele see oli või on siiani kodukeeleks. Nii on hakatud korraldama näiteks Sääritsa külapäevi, mis on tänaseks kujunenud väga populaarseks kokkusaamiskohaks nii külaelanike kui ka piirkonnast pärit mujal elavate inimeste jaoks, haarates endaga kaasa eri põlvkondi. Murrakut ja kodukandi pajatusi jäädvustavad mitmed trükised.

Allikas: https://rahvakultuur.ee/2020/03/18/kodavere-murrak/

Aastas püütakse Peipsist ligikaudu 10 000 tonni kala.

Peipsi olevat eriti kalarikas olnud paar sajandit tagasi. 1638. a. Liivimaa maarevisjonis toonitatakse järve kalarikkust, sama kinnitab ka A. W. Hupel 1774. a. Kuid 19. sajandi keskel hakkas kalade, eriti latika arvukus vähenema; see põhjustas esimesed kalamajanduslikud uurimised Peipsil K. E. v. Baeri poolt aastail 1851-52. Ühtlasi olid need esimesed hüdribioloogilised uurimistööd Venemaa järvedel. Peipsi oli esimene järv Venemaal, kus kehtestati kalapüügi eeskirjad. Peipsit võib kalamajanduslikult nimetada tindi-rääbise järveks, kuna need kalad on andnud põhilise osa saagist; nad konkureerivad aga omavahel toidu pärast. Väga suure osatähtsusega on veel ahven.

Allikad: 

https://et.wikipedia.org/wiki/Peipsi_j%C3%A4rv
http://www.eestigiid.ee/?SCat=38&CatID=0&ItemID=613

Koomiksi autor: Raido (Räpina Ühisgümnaasiumi õpilane)

Karakat ehk karakatitsa (vene sõnast каракатица – 'seepia', eesti keeles kasutatakse ka mõistet "kummijuku") on jääl sõitmiseks mõeldud kolme või enama rattaga mootorsõiduk. Eestis kasutavad neid peamiselt Peipsi kalurid.

Karakatid võeti kasutusele Peipsi järve ääres 1980. aastate teisel poolel, kui järvel käimiseks ehitati esimesed mootorratastel põhinenud kolmerattalised sõidukid.

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Karakat