Viktoriin " Narva jõgi ja elupaigad "

Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve suubub Eestist kokku 37 jõge, oja või peakraavi, lisaks palju jõgesid Venemaa poolelt. Kogu 47 800 km2 suuruselt Peipsi järve valglalt voolab välja ainult üks jõgi – Narva jõgi, mis on Eesti ja Venemaa piirijõeks. Seetõttu on Narva jõgi ka suure vooluhulgaga. Soome lahte suubuvatest jõgedest on vaid läbi St.Peterburgi voolava Neeva jõe vooluhulk suurem kui Narva jõel.

Lisainfo: 

Eesti järvede nimestik: looduslikud ja tehisjärved. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2006.

Allikas:

Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava (https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/kem_veemajanduskava)

Peipsi järve veemaht (ilma Lämmijärve ja Pihkva järveta) on keskmiselt 21,8 km3 ja keskmine vooluhulk Narva jõe ülemjooksul Vasknarvas on 330 m3/sek. Nii kulub „järvetäie“ vee äravoolamiseks läbi Narva keskmiselt pisut üle 2 aasta. Peipsi järv koos Lämmijärve ja Pihkva järvega on pindalalt Euroopas suuruselt neljas järv, pärast Laadoga järve, Äänisjärve ja Vänerni järve. 

Lisainfo: 

Eesti Nõukogude Entsüklopeedia 6, 1974. Peipsi. (http://entsyklopeedia.ee/artikkel/peipsi3) 

Järvet, J., 2002. Sada aastat Narva jõe äravoolu mõõtmisi. Eesti Loodus 12/2002. (http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel230_220.html)

Narva jõgi on konkuretsitult suurima vooluhulgaga jõgi Eestis. Narva jõe aasta keskmine vooluhulk on 330 m3/sek. Narva jõe ülemjooksul Vasknarvas on suurim mõõdetud vooluhulk olnud 1320 m3/sek (aastal 1924). Ajavahemik 1923–1932 oli läbi aegade suurima vooluhulgaga, kui perioodi aasta keskmine vooluhulk ületas pikaajalist keskmist kolmandiku võrra. Kõige veevaesem on Narva jõgi olnud 1973, kui vooluhulk oli vaid 25 m3/sek ehk 13 korda väiksem keskmisest. Võrdluseks – aasta keskmine vooluhulk Emajõel on 60-75 m3/sek ja Pärnu jõel 50-65 m3/sek.

Lisainfo: 

Järvet, J., 2002. Sada aastat Narva jõe äravoolu mõõtmisi. Eesti Loodus 12/2022. (http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel230_220.html) 

https://www.ilmateenistus.ee/siseveed/ajaloolised-vaatlusandmed/vooluhulgad/ 

https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?id=-1846388034&state=3;1008482659;est;eelisand

Kreenholmi populaarsemaks toodanguliigiks kujunes toorkangas ehk mitkal. Mitkalit omakorda viimistledes saab valmistada teisi puuvillariide liike, nagu sits või madapolaam. Kangastele hakati Kreenholmis mustreid trükkima teiste toodete hulgas 1960ndatel.

1858. aastal ostis Saksamaa hansakaupmeeste järeltulija Ludwig Knoop (1821-1894) Kreenholmi saare, et Narva jõe tohutut vooluhulka ja selle abil toodetud odavat hüdroenergiat kasutades tekstiilitööstus rajada. Kreenholmi linnak oli oma aja kohta väga moodne ja laienes kiiresti. Oma hiilgeaegadel töötas Kreenholmis üle 10 000 inimese ja sellega oli seotud sisuliselt iga Narva elanud perekond. Kui 1944. aasta lahingutes hävines suur osa Narvast, siis kesklinnast pisut eemal asuv Kreenholmi kompleks õnneks suures osas säilis ja hetkel tühjalt seisva kompleksi ühte osasse kavandatakse hetkel kultuurikvartalit.

Lisainfo:  

Ivask, M., Andrejeva, S., Tuuder, M., Solodova, I., 2017. Kreenholm. Narva Muuseum, 390 lk.

Narva Gate, 2021. Narva Kreenholmi kultuurikvartal „Manufaktuur.“ (https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2020/08/Narva-Kreenholmi-kultuurikvartal-Manufaktuur.pdf)

Silmud (jõesilmud) on omaette, sõõrsuude klassi kuuluvad veeloomad, keda sageli ekslikult kaladeks peetakse. Silmud on keskmiselt 30 cm pikkused ja soomusteta ning meenutavad angerjaid. Jõesilmu rahvapärased nimetused on silmus, nõgenool, sutikala, sutt ja üheksasilm. Silmud elavad meres ja tulevad jõgedesse (Eestis peamiselt Narva jõkke) sügisel, et jões talvituda ja kevadel kudeda. Jõesilm on maitsva liha ja suure toiteväärtusega, kuigi ta kaugeltki kõigile ei meeldi. Kuna silmul puuduvad sapp ja luud ning et kudema minevates silmudes pole ka seedimata toidujäänuseid, saab jõesilmu toiduks kasutada tervikuna. Silmud pestakse esmalt limast ning röstitakse/praetakse spetsiaalsetel restidel. Mõnikord praetud silmud marineeritakse. 

Lisainfo: 

Keskkonnaamet, 2010. Narva jõgi. Hoiualadega jõed Virumaal 2. Tallinn, 176 k. 

https://et.wikipedia.org/wiki/Jõesilm

Tuur on iidne, dinosauruste aegadest säilinud kala, kes liigub ka Eesti vetes. Erakliku eluviisiga tuurad elavad kuni 45 aastaseks ja võivad kasvada üle 3 meetri pikaks. Atlandi tuurad on käinud Läänemeres kudemas, sh näiteks Narva ja Pärnu jõgedes. Tuura looduslik populatsioon suri 20. sajandi lõpuks kudealade hävimise, veereostus ja ülepüügi tõttu meie vetes välja. Viimane, 1996.a. püütud tuur kaalus 136 kg ja selle topis on Tallinnas Loodusmuuseumis. Läänemere äärsed riigid tegelevad tuura populatsiooni taastamisega, Eestis on viimastel aastatel Eesti Loodushoiu Keskuse eestvõtmisel Narva jõkke lastud üle 100 000 tuura noorkala.

Lisainfo: 

https://www.rmk.ee/organisatsioon/el-fondid-1/life-programm/life-baltic-sturgeon/laanemere-voimas-hiiglane

 Allikad:

https://www.kalapeedia.ee/3530.html 
https://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ACISTU2.htm

Kuni 25 cm pikkuseks kasvav kaugida unimudil sööb esmalt planktonit, kuid juba 10 cm pikkusena hakkab sööma ka väiksemaid kalu (ka oma liigikaaslasi), kahepaikseid (konni ja vesilikke) ja selgrootuid. 

Kaugida unimudila (Perccottus glenii) looduslik leviala on Kaug-Idas, kuid ta toodi umbes saja aasta eest Peterburi ümbruse tiikidesse, kust ta on ohtliku võõrliigina levinud ka Baltimaadesse. Eestis avastati unimudil esmakordselt 2005.a. Narva veehoidlast ja ümbruskonna tiikidest. Tegu on röövtoidulise kalaliigiga, kes oma uutes levikupiirkondades looduslikke veeökosüsteeme oluliselt muudab, vähendades kohalike kalade, selgrootute ja kahepaiksete liigirikkust ning arvukust. Unimudil on väga kohanemisvõimeline - ta talub hästi reostust, hapnikuvaegust, veekogude külmumist (jäädes ellu isegi jäässe külmununa) ja kuivamist (kaevudes niiskematesse põhjasetetesse). Võõrliigi levikut on tiikides suudetud väljapüügi ja suuremate röövklade abil peatada, ka Narva veehoidlast pole ta veel lõuna poole levinud.

Lisainfo: 

Tambets, M., Järvekülg, R., 2005. Uus kutsumata külaline meie vetes – kaugida unimudil. Eesti Loodus 7/2005. (http://www.eestiloodus.ee/artikkel1170_1150.html)

Allikas: Keskkonnaamet, 2010. Narva jõgi. Hoiualadega jõed Virumaal 2. Tallinn, 176 k.

Mitmetele Peipsiga seotud probleemidele (sh üleujutused) juhtis tähelepanu juba aastatel 1851-1852 Peipsi ekspeditsiooni juhtinud K.E. von Baer. Ekspeditsiooni andmete alusel esitatud ettepanek Narva jõe ülemjooksu süvendamiseks ja Peipsi veetaseme alandamiseks jõe parema laevatatavuse huvides lükati 1859.a. liigse kulukuse tõttu tagasi. Kuna Peipsi järve kõrge veetaseme korral uputas vesi suuri alasid nii Eestis kui Venemaal, siis lubati 1920.a. Tartu rahulepingus Eestil ühepoolselt alandada Peipsi veetaset kuni üks jalg ehk 0,3 meetrit. Paekivist ja dolomiidist jõepõhjas alustati õhkamiste abil süvendustöid 1928.a. Kulukaim ja raskeim osa oli Verhovski kärestike süvendus 2,25 meetri võrra 1,5 kilomeetri ulatuses. Seal tuli jõepõhjast välja lõhkuda ja koristada umbes 235 000 m3 kõva dolomiiti ja paekivi.

Lisainfo: 

Jaani, A., Kullus, L.-P., 1999. Peipsi hüdroloogiline režiim ja veebilanss. – Pihu, E., Raukas, A. (toim.) Peipsi. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, Tallinn: lk. 27-55. 

Keskkonnaamet, 2010. Narva jõgi. Hoiualadega jõed Virumaal 2. Tallinn, 176 k. 

Järveoja, M., Hang, T., Aunap, R., Pae, T., 2010. Vasknarva muutunud rannad. Eesti Loodus nr 12/2010 (http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel3608_3590.html)

Sõnaga ‘struuga’ tähistatakse Narva jõe lähteala vanajõgesid. Vanajõgi (ka soot, koold) on jõe voolusängi muutudes alles jääv vana jõesängi looge, mis on eraldunud ja hakkab kinni kasvama. Narva ülemjooksul asuva lisajõe Jaama algne venekeelne nimi oli Ямская Струга.  

1250 ha suurune Struuga maastikukaitseala (MKA) loodi 2007. aastal, et kaitsta Narva jõe lähteala vanajõgede (struugade) ja luhtade elustikku ning rändlinnuliikide elupaiku. Struuga loodusala kuulub üle-Euroopalise tähtsusega Natura 2000 loodusalade võrgustikku. Struuga lamminiidu näol on tegemist luhtade pärandmaastikuga, kus niideti heina ja toimus karjatamine, mis hoidis maastiku avatuna. Niitmise ja karjatamise lõppemisega hakkasid vanajõgede kaldad roostuma, niiskemad kohad mätastuma ning kuivemad kohad võsastuma, mis kõik vähendas liigirikkust. Kaitsealal püütakse maastikke taas avada ning luhtasid niita, et olulisi elupaiku ja liigirikkus säilitada. 

Lisainfo: 

Kalle, R., 2007. Kas Struuga pärandmaastikku saab veel päästa? Eesti Loodus nr 9/2007 (http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel2068_2042.html) 

Eesti looduse infosüsteem EELIS (https://eelis.ee/default.aspx?state=3;68547593;est;eelisand;;&comp=objresult=rahvala&obj_id=-1864752392) 

Struuga MKA kaart (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/0000/1329/3128/13293131.jpg#) 

https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/alutaguse-rahvuspark/kaitsealast-20/loodus-20/narva-jogi-ja-struuga

Alutaguse rahvuspargi mitmed osad (nt Puhatu soo või Narva jõe ülemjooksu hoiuala) piirnevad Narva jõega. Alutaguse rahvuspark (45 019 ha) on Eesti noorim – see loodi 2018.a. olemasoleva 11 kaitseala baasil. Rahvuspark hõlmab valdavat osa Alutaguse madalikust ja selle eripäraks on hõre inimasustus ja suured asustamata loodusmaastikud. Rahvuspargi tuumiku moodustavad ulatuslikud soo- (54%) ja metsamaastikud (42%). Vaheldusrikka maastiku tõttu on Alutaguse metsad väga eriilmelised, kõige rohkem on siirdesoo- ja rabametsi. Raskesti ligipääsetavates ja seetõttu inimtegevusest vähem mõjutatud aladel on säilinud liigirikkaid põlismetsailmelisi loodusmetsi ja haruldasi metsaliike. Alutaguse metsades on Eestis haruldaseks muutunud lendorava ja must-toonekure elupaigad. Kohata võib viit kotkaliiki, samuti habekakku ja rabapistrikku. Rahvuspargis asuvad mh Eesti suurim soostik (Puhatu soostik), pikim liivarand ja luitestik (Peipsi põhjarannik, ligi 30 km) ja Euroopa üks põhjapoolsemaid tammikuid (Mäetaguse tammik kuni 300 aastat vanade puudega). Alutaguse rahvuspargis on külastajatele avatud Iisaku looduskeskus, Kauksi külastuskeskus ja paljud matkarajad.

Lisainfo: 

Alutaguse rahvuspark (https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/alutaguse-rahvuspark)

Narva kohanimi arvatakse pärinevat läänemeresoome keeltest. Soome keeleteadlase Lauri Kettuneni arvates on nimi narva vepsa päritolu. Vepsa keeles tähendab narva (narvāne) künnist, kärestikku, lävepakku - vesi voolab kosest alla nagu üle künnise. Narva kosk oli Euroopa võimsaim ja 3-6 meetri kõrgustest astangutest alla voolav vesi oli kahtlemata meeldejääv vaatepilt. Samas on võimalik ka Narvanime vene või germaani päritolu. Narva jõge on kroonikates mainitud enne (1221.a.) kui Narva küla (1241.a.).

Lisainfo: 

Keskkonnaamet, 2010. Narva jõgi. Hoiualadega jõed Virumaal 2. Tallinn, 176 k. 

Eesti Keele Instituut, 2017. Eesti kohanimeraamat (https://www.eki.ee/dict/knr/index.cgi?Q=Narva) 

Ivask, M., Andrejeva, S., Tuuder, M., Solodova, I., 2017. Kreenholm. Narva Muuseum, 390 lk.

Vadjalased on Narva jõest ida pool elav rahvakild, kelle keel on eesti keele lähim sugulaskeel. Vadjalased asustasid I ja II aastatuhande vahetusel kogu hilisemat Ingerimaad - Läänes ulatus nende asuala ilmselt Ida-Eestisse, kagus võis see küündida Novgorodini. II aastatuhande algul asusid isurid Karjala kannaselt hilisemale Ingerimaale ja kuni Narva jõeni ning tekkis vadja-isuri segaasustus. Pikapeale sulasid vadjalased kokku venelaste, soomlaste, isurite ja eestlastega, 2010. aasta rahvaloendusel nimetas ennast vadjalaseks 64 inimest.

Lisainfo: 

Eesti Rahva Muuseum (https://www.erm.ee/et/vadjalased)

Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb, 2022 (https://blog.erm.ee/?p=15967)

Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb, 2022 (https://blog.erm.ee/?p=16359)