Veepuuduse ja ülemäärase veekasutuse kõrval on järjest suuremaks probleemiks vee, eriti just maailmamere reostus. Just sellele juhib tähelepanu järgmine reklaamplakat “Merereostus”, mille autoriteks on seltskond tähelepanelikke noori Alatskivi Koolist - Lia Märs, Helen Poolakese, Mariliin Piiri.
Igasuguse veereostuse taga on ikkagi inimene, kelle elutegevuse tagajärjel satub saastunud vesi veekogudesse või põhjavette. Tööstusettevõtetest või põllumajandusest pärinevad heitveed lõhuvad loodusliku ökoloogilise tasakaalu. Veekogu kvaliteedi langus avaldub veekogude kinnikasvamises, vee ebameeldivas lõhnas, vetikate vohamises. Eriti kannatavad selle all veekogud, mis asuvad intensiivse põllumajanduse ja tööstusega piirkondades, kuid vooluveekogude kaudu risustub ka meri. Vesi, mis sisaldab mürgiseid kemikaale, taimekaitse- ja putukatõrjevahendeid ning klooriühendeid, seab sel viisil ohtu kõigi olendite elukeskkonna. Pole siis ime, et hülged ja veelinnud hävivad ning kala ei soovitata raskemetallide sisalduse tõttu suures koguses süüa.
Noorte tööle tuginedes lõi veereostuseplakatist oma nägemuse professionaalne kujundaja Stella Skulatšjova.
Lisaks reovetele on uueks ja suureks probleemiks prügi maailmameres. Ja prügireostus ei hõlma ainult Vaikses ookeanis asuvaid prügisaari, mis ohustavad mereelanikke, vaid on tänasel päeval mikroplastina jõudnud ka Euroopa kraanivette. Tõsi, tegemist ei ole eluohtliku kogusega, aga prügireostus meres näitab kasvutrendi. Üheks mikroplasti tekkeallikaks on ookeanides hulpiv plast, mis aja jooksul merevees väiksemateks tükkideks mureneb ning merepõhja vastupidava ja elustikule ohtliku prahikihi moodustab. Samuti eraldub peenikest mikroplasti plastist esemetest, pesuvahenditest, kosmeetikatarvetest, ravimitest ja tekstiilidest.
Kõik, mis jõuab vette, teeb korvamatut kahju vee-elustikule ning maandub lõpuks ühel või teisel moel ka meie toidulaual. Ei ole ju kuigi ootus, ega?
Ilma veeta ei ole elu.
Kuidas hoida seda eluallikat oma igapäevaste valikutega puhtamana?
Proovi jälgida oma veekasutust terve päeva vältel ja lähtu seejuures põhimõttest: mida vähem, seda rohkem (puhast vett). Võrdluseks võid võtta keskmise Tartu inimese, kes kasutab oma igapäevastes tegemistes 87 liitrit, s.t peaaegu 9 ämbri jagu vett päevas. Söögile ja joogile kulub sellest 2-3 ämbritäit.
On elementaarne, et prügi ei visata maha ega veekogudesse. Täielikult prügi tekitamist vältida on ilmselt keeruline, aga see võiks olla ideaal. Igaüks meie hulgast saab aga kindlasti teha nii, et igasugune prügi lõpetaks edaspidi sorteerituna ettenähtud kastides.
Vali tooted, mis ei sisalda mikroplasti ja ära loputa äravoolust teadlikult plastmassi alla.
Võimalusel tasub juba poes eelistada pakendivabu tooteid.
Samuti saab hoiduda valamast kanalisatsiooni kodukemikaale, ravimeid ja mürke. Kogu need kokku ja vii ohtlikke jäätmete kogumispunkti.
Meie eelistustest, valikutest ja käitumisest sõltub tegelikult vägagi palju. Hoides keskkonda, hoiad ju tegelikult oma tervist.